Quentin Tarantino

Kultusrežissöör Quentin Tarantino looming kinoekraanidel on meelt lahutanud paljudel filmisõpradel ning eduretsept on filmiautoriteedi sõnul lihtne – pühendu sellele, mis sulle meeldib, satu kokku õigete inimestega ja ignoreeri kõiki autoriteete. Vedama peab ka ning Tarantinol on vedanud.

Quentin Tarantino

15-aastaselt kooli pooleli jätnud, sattus noormees tööle videolaenutusse, kus lisaks USA filmidele kaevus Tarantino sügavale Itaalia, Indoneesia, Jaapani, Hongkongi ja kõikvõimalike teiste maade kinokunsti, muutudes kõndivaks filmientsüklopeediaks. Kord sattus peamiselt vaesuses virelev Tarantino ühele peole näitleja Lawrence Benderiga, kellele Tarantino maniakaalne väljenduslaad muljet avaldas. Oma karjääriga rahul-olematu Bender otsustas ennast produtsendina ja Tarantinot režissöörina proovile panna.

1987. aastal valminud film „My Best Friend’s Birthday” läks aia taha, aga meeste elu oli nende teadmata jõudnud pöördepunkti. Mõned aastad hiljem oli Tarantinol olemas „Marukoerte” käsikiri ja Benderil 30 000 dollarit, mille abil duo plaanis filmi põlve otsas valmis meisterdada. Kuidagi aga jõudis stsenaarium siis juba kuulsa näitleja Harvey Keitelini, kes nõudis endale kohe härra Valge rolli ja aitas vastutasuks Hollywoodi rahakraane lahti keerata. Bender, kes plaanis nimetatud osa alguses endale võtta, keskendus produtsenditööle ja on sellest asjast saadik produtseerinud kõik Tarantino teosed.

1992. aastal jõudis Tarantino esimene „pärisfilm” kinodesse. Kuigi USAs filmi eriline edu ei saatnud, võeti see väga hästi vastu Inglismaal, kust see siis ringiga tagasi USAsse Sundance’i filmifestivalile jõudis, tehes Tarantinost indie-filmide austajate silmis kangelase. Edasine on juba kultusrežissööri elus ajalugu.