Eesti lipp

Eesti lipp võeti algselt kasutusele Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning pühitseti sisse 4. juunil 1884. Hiljem seostus see eesti rahvuslusega ning seda kasutati riigilipuna, kui 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Ametlikult võeti lipp riigilipuna kasutusele 21. novembril 1918.

Eesti lipp

Nõukogude Eestis keelati sinimustvalge lipu kasutamine. Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal ning heisati 24. veebruaril 1989 uuesti Pika Hermanni torni.

Eesti keeles kasutatakse lipu kohta ka sõna “sinimustvalge”. Eesti lipp sai alguse tegelikult üliõpilaskorporatsioonist Vironia, kus 29. septembril 1881 määrati asutamiskoosolekul Aleksander Mõtuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid:

  • sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol;
  • must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv;
  • valge – rahva püüd õnne ja valguse poole.

Ühe teate järgi olevat võetud eeskujuks Soome rahvusvärvid ja lisatud must. Üldise arvamuse järgi sümboliseeris sinine usku eesti rahva tulevikku, must eesti mullapinda, rahvuslikku musta kuube ja rasket minevikku ning valge väljendas lootust ilusamale tulevikule. Lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu luuletuses “Eesti lipp”.

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00, kui valitsus ei ole andnud erikorraldust riigilipu heiskamise ja langetamise kohta mõnel teisel kellaajal. Jaaniööl riigilippu ei langetata.